Kuldranna Lihaveise perenaine Maria Liisa Luur on noortalunik, kes pole võtnud talu üle nagu paljud noortalunikud seda teinud on ning ta ei oma ka ühtegi hektarit maad. Sellest hoolimata on tal 170- pealine veisekari.
Liisa teadis juba lapsest saadik, et soovib elada maal. “Lapsepõlves üles kasvades oli mul hea ja armas vanatädi, kelle juures sai kõik suved veedetud. Tal oli paar lammast, siga ning lehm ja nendega ma toimetasin seal. Olen lapsest saadik teadnud, et linn ei ole minu koht ning et soovin maale jääda,” ütleb ta. Eesti Maaülikoolis õppides viis elu teda küll lüpsikarja, aga sellest hoolimata oli tema sees teadmine, et ta soovib jõuda siiski lihaveiste kasvatamiste juurde.
Õigel ajal, õiges kohas
See, et Liisa on täna 170-pealine kari on paljuski olnud nii öelda “õigel ajal, õiges kohas” olemise tulemus. “Selle kohta võib öelda, et see kukkus mulle sülle.” Liisa töötas sel ajal söödalisandite müügiesindajana ja elu viis teda kokku sõbra tädiga, kes mõtles, et hakkab lihaveiseid pidama, aga ei teadnud neist tegelikult midagi. “Meie jutud klappisid ja nii me nüüd toimetame. Tema ülesanne on hetkel kasvatada hobuseid ja minu peal on lihaveised.”
Liisa kasvatab Aberdeen Anguse tõugu veiseid. “Võhikule on kõige lihtsam selle tõu kohta öelda, et tegemist on üleni musta loomaga, kellel pole sarvi peas. Liha kvaliteedi poole pealt on nad samuti hinnatud,” ütleb Liisa ning lisab , et tegemist on sõbralike loomadega. Kui ta alustas lihaveiste pidamist, siis ütlesid paljud Liisale, et Aberdeen Anguse tõug on kuri. Tänaseks Liisa nii ei arva. “Nad on äärmiselt sõbralikud loomad. Iga loom on täpselt nii kuri kui tal lastakse olla. Kindlasti on kurjemaid isendeid ja alati peavad suurte loomade puhul olema silmad kuklas, aga tõule üldiselt ma sellist kurja-tõu silti külge ei kleebiks,” selgitab ta. Liisa ütleb, et loomad vajavad tähelepanu ning nendega peab suhtlema ja seda ta ka igapäevaselt teeb. “Kui viia loom pooleks aastaks karjamaale ja jätta ta seal tähelepanuta, siis sellest saavadki käitumuslikud probleemid alguse.” Suhtlus on aga alati kahepoolne, nii ka veistega. Liisa ütleb, et tema veised on väga head suhtlejad ja suhtlevad vastu ka. “Olen teatud perioodidel neilt väga palju tuge saanud. Nad tajuvad mind hästi.”
Kes juhib karja?
Veisekarja psühholoogia on huvitav. Näiteks ei juhi Liisa veisekarja mitte pull nagu võiks arvata, vaid hoopis lehm. “Mõnes karjas võibolla tõesti juhib karja pull. Pull on kindlasti see, kes hoiab karja koos ja nn rahustab lehm, aga juhtloom on selgelt ikkagi amm,” selgitab Liisa. Lisaks on Liisa karjas üks pull, kelle käitumisest on aru saada, kas tema nn töö on tehtud või mitte. “Kui ta on karjamaal ammede läheduses, aga omapead, siis ma tean, et ta on töö teinud ja naudib nüüd lihtsalt suve.”
Loomade heaolu on Kuldranna Lihaveise OÜ-s äärmiselt oluline. “Mulle on sageli öeldud, et ma peaks nagu lemmikloomi, aga ma mõtlen nii, et kui ma soovin loomadelt midagi saada, lihaveiste puhul liha, siis ma pean neile nende eluperioodil midagi selle eest vastu andma. Nende elu peab olema täisväärtuslik.” Kuldranna Lihaveiste elu ongi väga hea. Suvel naudivad nad Valgeranna karjamaadel mõnusat elu ja talveperioodil saavad valida, kas soovivad parasjagu olla laudas või õues. Söövad heina ja silo ning magavad põhu peal. “Ma usun, et neil on hea elu.”
Liisa näitab enda armsaid lihaveiseid ka kõigile soovijatele. “Olen ise kutsunud kohalikku Tõstamaa kooli ja lasteaeda siia, samuti olen pöördunud Pärnu Linnavalitsuse poole ettepanekuga näidata loomi ka linnalastele.” Samuti on oodatud kõik teised soovijad. “Kes soovib, siis võib anda märku ja ikka võtan külalisi vastu. Näitan meeleldi, kuidas sellise veisekarja kasvatamine käib.”
