Iga suurepärane roog algab õigetest koostisosadest – ja sageli saab kõik alguse sibulast ja küüslaugust. Just neid kahte köögiklassikut kasvatavad Põlvamaal, Kanepi vallas, Kõlleste Garlicus Vaike ja Rainer Soosaar.
Küüslaugu kasvatamisega alustati Kõlleste Garlicus 15 aastat tagasi ning see oli abikaasa Raineri idee. “Tema tolleaegne ülemus kasvatas hobikorras küüslauku ja eks nad olid sellest mitmeid kordi rääkinud. Temalt me oma esimesed küüslaugud ka mahapanemiseks ostsime,” meenutab Vaike ning lisab, et mõnest kilost seemnetest sai väga kiiresti paarsada kilo, sest Küüslaugu Festivalilt osteti veel juurdegi. ”Näpud olid ikka villis nende käsitsi koorimisest.” Vaike ütleb, et kaua otsust ei kaalutud. “Pigem oli meil nii, et mõeldud-tehtud.”
Vigade parandamise aega pole
Vaike sõnul on igal aastal nii küüslaugu kui ka sibula-kasvatamises üks ennustamine ja mängimine. “Ükskõik, mida sa põllumajanduses teed, sul on stress kogu aeg kukil. Näiteks, me sõltume palju ilmast ja ilma me ju ette ei tea. Sügisel istutades pole meil aimugi, kas talvel tuleb lumi maha ja kui palju seda tuleb, kas suvi tuleb vihmane või mitte. Istutades oleks aga nii hea seda kõike teada.” Lisaks ütleb Vaike ka seda, et põllumajanduse eripära on see, et kui teed mõne vea, siis sa ei saa seda tavaliselt ülehomme parandada. Õige hetk parandamiseks tuleb sageli alles aasta pärast, aga siis ei ole enam tingimused samad. Seepärast pole Vaike sõnul tagantjärgi tarkusega nende valdkonnas palju peale hakata. Üks asi siiski on, mida ta teeks täna teisiti kui aega saaks tagasi keerata. Ta ei ootaks nii kaua enda toodete kaubandusse pakkumisega.
“Ma arvasin, et me pole piisavalt suured, et kaubandusse minna. Tagantjärgi mõeldes saan aru, et olin selle mõttega natuke eksiteele läinud.”
Hetkel on Kõlleste Garlic ka Eesti suurim sibulakasvataja. Neil on sibula all seitse hektarit maad. Sibula kasvatamisega tegelema hakkamine polnud abikaasa mõtte ega isegi mitte Vaike idee, vaid selle käisid välja kliendid. “Käisime laatadel küüslauku müümas ja nii palju öeldi, et tahaks ikka sibulat ka kui juba küüslauku müüte. Võtsime neid siis kuulda ja panime sibula maha. Järgmisel aastal kliendid küsisid, et miks ei ole Peipsi sibul. Kuulasime siis neid uuesti ja panime Peipsi sibula maha. Klienti tuleb kuulata.”
Kuidas tunda ära õige Peipsi sibul?
Vaike ütleb, et nad on pidanud tegema päris palju teavitustööd selle kohta, et Peipsi sibul on sort ja seda saab kasvatada igal pool. “See on pesasibul, rahvakeeles öeldakse Peipsi sibul, aga sordi nimi on Jõgeva Kolm.” Vaike õpetab ka Peipsi sibulat ära tundma. “Kuna Peipsi sibul kasvab pesakonnana, siis üksikut sibulat vaadates, peaks sellel olema lohukohad, mille on tekitanud tema kõrval kasvav sibul.”
Kõlleste Garlic müüb muidugi sibulat ja küüslauku, aga neil on veel mitmeid tooteid alustades küüslaugupulbrist ja marineeritud punasest sibulast lõpetades sellise põneva tootega nagu marineeritud küüslauguvõrsed. “Alguses me ei kasutanud neid, siis aga sooviks üks firma tulla neid korjama. Me mõtlesime, et nii tore, saame tasuta korjajad. See töö oli muidu päris kulukas ja aeganõudev. Selgus, et nemad kasutasid võrseid erinevate määrete tegemiseks. Toorainet ei taha ju lihtsalt raisku lasta ja nii tundsin, et peaksime ka nendest midagi välja mõtlema. Kopeerida teisi pole hea, seega tegime omamoodi toote.” Nii sündisidki marineeritud küüslauguvõrsed ning hiljem toode nimega Magus Särtsatus. Lisaks valmistatakse neist ka laatadele ja grupikülastuseks erinevaid võileivamäärdeid.
Kuldsõrmusega küüslaugud
Kõlleste Garlicus vaadatakse ikka, kuidas saaks asjad kergema vaevaga tehtud ja selleks on ostetud mitmeid tööetappe hõlbustavaid masinaid. Käsitööd on siiski ka. “Hetkel tundubki, et pool tööst on käsitöö ja pool automatiseeritud.” Näiteks küüslaugu ja sibula puhastamistööd on üsna paljuski käsitöö. “Need käivad ikka inimese käte vahelt mitu korda läbi.”
Vähemalt ühe korra on Kõlleste Garlicu toodangust leitud ka kuldsõrmus. “See tõesti oli nii ning see kuulus abikaasa Rainerile.” Vaike räägib, et abielludes sai ta suure vaevaga Rainerile sõrmuse sõrme. “Tal on see suur sõrmekont, millest on raske sõrmust üle saada. Ühel päeval aga Rainer ütleb, et sõrmus on kadunud. Olime juba lootuse kaotanud, kui umbes kuu aega hiljem keegi saatis meile kirja koos piltidega. Keegi ostis poest meie küüslauku ja olevat meie küüslaukude vahelt leidnud abielusõrmuse.”
Vaike ei arva, et Kõlleste Garlic oleks eriline edulugu. “Palju head on muidugi ka olnud, aga tegelikult ei ole selles ju midagi lihtsat. Me oleme olnud pidevalt väsinud, lapsed on kasvanud nn põllu peal, koguaeg on mingi mure ja vaev. Ühel hetkel saab aga jama läbi ja uus jama pole veel saabunud, siis on päris tore. Kõik muidugi oleneb, mis pidi vaadata. Me proovime rohkem seda päikeselisemat poolt näha elus.”
