Tartumaal Elva vallas asuva Kaimi linnutalu omanikud Märt ja Sofia Reinbusch alustasid faasanite ja vuttide pidamisest ning jäid alateadlikult Simpsonitest inspiratsiooni saades vutimunade marineerimise juurde. Nende talu ei ole pelgalt ettevõte, vaid lugu perekonna armastusest maa, loomade ja ennekõige teineteise vastu. 

Peremehe jaoks oli ettevõtjaks hakkamine küll esmakordne, aga talupidamise ja toidutootmise maailm oli talle kaasa antud emapiimaga: nimelt kasvas ta üles talus, kus vanemad tegelesid nii sea-, veise- kui ka küülikukasvatusega. 

“Kui ühel hetkel mõistsin vanemate talupidamisse pandud suurt tööd ja seda, kui palju see emotsionaalselt tagasi võib anda, hakkasime kasvatama küülikuid ja kanu, et ka meie lapsed saaksid talupidamise tunnet tunda ja täiskasvanueas meenutada,” räägib ta. “Olen bakalaureusekraadiga liha- ja piimatehnoloog ja töötasin seitse aastat lihatööstuses keskastme juhina, vastutades eri tööprotsesside toimimise ja kvaliteedi eest.”

Samasse lihatööstusse tuli 2019. aastal Ukrainast tööle ka Sofia, kes lootis siin alatiseks väikesepalgaliseks teenindajaks jäämise asemel raha teenida. “Kui kohtusime, oskasin ainult vene ja ukraina keelt, aga kokku kolides hakkasin Märdi lapsega lasteraamatuid vaadates eesti keelt õppima. Rääkimine hakkas hästi välja tulema, kui ma enam ei kartnud midagi valesti öelda,” kirjeldab naine. 

Sofia kasvas korteris, aga neil oli ka maamaja, kus olid kanad, pardid, kalkunid, haned, küülikud, põrsad ja kitsed. Seega ta teadis, kuidas neid toita ja nende eest hoolitseda. “Kui abikaasa tuli minu juurde ettevõtte tegemise jutuga, lubasin teda toetada, teadmata, mis meid ees ootab,” ütleb naine. “Kui arvuti lahti tegime ja nägime, kui palju tuleb teha ettevalmistusi, et kasvõi laatadele müüma minna, tõusid ihukarvad hirmust püsti, aga otsustasime ikkagi proovida.”

Vuttide kasvatamisest munade marineerimiseni

Neli aastat tagasi võeti tallu esimesed sadakond vutti ja 15 faasanit plaaniga natuke mune ja faasanite puhul ka defitsiitset liha tootma hakata. “Faasanitega läks üsna lihtsalt – rebane tegi neist üsna ruttu platsi puhtaks. Võtsime seda vanajumala teadaandena, et me ei peaks nendega praegu tegelema,” meenutab Märt. 

Vutte kasvatati edasi. Ühel hetkel oli külmkapp mune täis ja tuli otsustada, mida nendega teha, sest sõpradel olid juba kõhud täis ja kuhugi turustada ei olnud.

“Päris mitu ööd mõtlesime, kuni ühel ööl kuskil kella kahe ja poole kolme vahel turgatas mulle pähe ingliskeelne sõnapaar “pickled eggs” ehk marineeritud munad,” kirjeldab ta marineerimise mõtteni jõudmist. “Mul pole õrna aimugi, kus seda kuulnud olin, aga järele mõeldes olid ka Simpsonite multikas Moe baariletil purgis kergelt roheliseks tõmmanud marineeritud kanamunad. Pärast seda ma enam uinuda ei saanud,  hakkasin guugeldama ja hommikul küsisin abikaasalt, et mis ta arvab, kas proovime. Sofia oli nõus.”  

Ettevõtet alustati peremehe kinnitusel sada protsenti oma rahadega ja laenu on võetud vaid pereringist, näiteks tema vanematelt. Esimene suurem väljaminek oli köögi renoveerimine, et see põllumajandus- ja toiduametile sobiks ja tohiks oma tootmisega pihta hakata. Kui köögis tootmine liiga kitsaks muutus, ehitati garaažist uus köök. “Nüüd käin istumas ja end tühjaks rääkimas küülikute juures,” naerab mees.

Esimesena katsetati ürtidega marinaadi ja kuna see maitses endale, võttis Märt purgitäie degusteerimiseks kaasa ka Tallinna sõpradega kokkulepitud õlleõhtule. “Tegime sinna kaasa ühe suurema, nii 40–50 munaga purgi. Veerand tunniga oli purk viiel mehel tühjaks söödud ja öeldi, et need olid ülihead. Siis sain aru, et lõime naelapea pihta ja et sellega tahan edasi minna.”

Aasta pärast alustamist sündis paarile pisitütar, mis tähendas, et Sofia sai ettevõttesse panustada vähem. “Abikaasa oli küll minu jaoks igal sammul olemas ja aitas nii palju kui sai, aga ükski ettevõte ei lähe käima, kui sellesse panustada ainult kümme tundi nädalas. Seega oli algul tegu pigem hobi ja katsetamisega. Päris ettevõttena oleme hakanud käituma selle aasta algusest, kui lapsed läksid lasteaeda ja meil tekkis aeg päeval päriselt ettevõttega tegeleda. Asi on palju aega võtnud, kuna püüame võimalikult palju ise ära teha,” räägib mees vaiksest algusest.

Tootmine kui puhas käsitöö 

Märdi sõnul toodab talu kõike käsitööna. “Laatadel inimesed ikka küsivad, et kuidas ma seda muna koorin, et meil on raudselt selleks mingid masinad. Tegelikult ei ole – teeme seda käsitsi. Meil on küll nurgas masin, mis on võimeline muna koorima, aga see tegi päris palju praaki,” räägib ta.

Tunni jooksul jõuab paar Sofia kinnitusel koorida 800 vutimuna, ent absoluutne rekord on päevas keedetud ja kooritud 2800 muna. Päevane tootmisvõimekus munast lõpptooteni jääb aga siiski 1000-1200 muna juurde.

Baasideed on Märdi sõnul tulnud internetiavarustest: kui meie turu jaoks on tegu võõra tootega, siis Hiinas, Jaapanis või Filipiinidel on see täiesti tavaline toode. Marinaadide peenlihvimise on aga paar teinud ise. Sofia sõnul võttis arusaamine, kuidas paremini teha, päris palju aega, Märdi kinnitusel käib õppeprotsess siiamaani. 

“Oleme tootnud suitsutatud mune üle kolme aasta ja arvasin, et tean neist kõike, aga kaks nädalat tagasi pähe tulnud nõksuga kindlustasin tootmiskindluse ehk saan edaspidi alati ühesuguse kvaliteediga mune,” selgitab mees.

Tooteid arendatakse koos, aga praegu tahetakse läbi lüüa viie püsimarinaadi ja suitsutatud munadega. “Oleme teinud ka karrises marinaadis muna, aga see kukkus sortimendist välja, kuna inimesed hakkasid letil silti nähes värisema, et karri on õudne, ehkki marinaad oli ääretult maitsev. Meil on sahtlis ka teadmine, kuidas teha paneeritud munapalle, aga meil ei ole selleks jõudu ja aparaate,” tutvustab ta tootearendusplaane.

Suund tasa ja targu arengule 

Neil on 1200 vutti ja 500 muna veel inkubaatoris ehk soov on lindude arvu kasvatada. Tänavu on nende vastu hakatud huvi tundma. Stardipauk võis olla maamess, kus nad oma letiga väljas olid. Teine väga suur tõuge oli liitumine Tartumaise toidu organisatsiooniga – teiste väiketootjatega koos olles ja eri teemasid arutades on ilmnenud, et neil on samad probleemid. Probleemidest ülesaamine viib edasi.

“Eks me teeme seda ikka mõttega turgu vallutada, oma tootega kuhugi jõuda ja turul keegi olla. Kuna jaekaubanduses sellist toodet pole, tahaksime olla need, kes selle poelettidele toovad,” räägib Märt.

Üksteist kiidetakse

Töö- ja pereelu vahel tasakaalu hoidmine ei ole Märdi sõnul lihtne, eriti kui arvestada, et Sofia veri vemmeldab. “Vahel tuleb ikka teravaid arutelusid ka, aga töö käigus on paika loksunud, et kui oleme tööl, siis oleme tööl. Näiteks köögis koos tööd tehes me omavahel ei räägi, kuna töö sujumiseks peab meil kõik ajastatud olema, aga juba suhte algul saime aru, et kui hakkame üksteisega vestlema, läheb mõte mujale ja ühel hetkel ei saa aru, kus tööprotsessiga oleme.”

Kõige paremini toimib asi üksteist hästi tehtud töö eest kiites. Nende tööpäevad lõppevad pea eranditult tugeva kallistuse ja sõnadega “Kallis, sa olid täna tubli!”.

Väljaspool kodu veedetakse ühiselt aega kalastades ja koos lastega looduses käies. 

Agroturismini läbi valu ja pisarate 

Tänavu otsustati talu ka inimestele avada, ehkki läbi valu ja pisarate. “Meil oli avatud talude päeva ettevalmistamiseks ainult kuus päeva, kuna olin pärast mandlioperatsiooni tekkinud suure verejooksu tõttu haiglas ja kartsin, et ei jää ellugi. Olin kolm päeva intensiivis ja tee äärde läinud sildi tegime intensiivpalatis olles,” selgitab Sofia. 

Avatud talude päev sujus suuremate viperusteta. Sofia tegi sõbrannadega koduköögis oma talu munadega kartulisalatit ja Märt loomade juures ekskursiooni. Kuna talu asub tee ääres, ei olnud nad enam kui tuhande inimese külla tulekuks valmis. 

“Laual olnud tagasisidepurki saime kirjakesi, kus talu kiideti megaägedaks ja soovitati kindlasti edasi tegutseda. See kõik inspireeris tohutult,” lisab Märt.

Ehkki praegu hakatakse valmistuma talveks, lubab peremees lahkelt vastu võtta kõik, kes soovivad lastega küülikuid paitama või kana käes hoidma tulla. Boonusena lubab ta jutustada kanade käitumisest ja kukkede kiitmisest, kui kanadel muna tuleb.

Inimestel, kes kaaluvad talus mingi ettevõtlusega alustamist, soovitab Märt end mitte üksi jätta. “Üksiolek soodustab oma raamidesse kinnijäämist. Kui tekivad mingid innovaatilised ideed, tuleb leida inimene, kellega ideed kasvõi monoloogi pidades põrgatada. Mina jäin hästi tihti oma mõtetega pahuksisse, sest ei suutnud end oma probleemist välja rabeleda. Jumal tänatud, et mul on põllumajanduses sõpru, kellele helistades tihtipeale juba kõne ajal lahenduseni jõudsin,” selgitab ta.

Inimesed marineeritud munade suhtes skeptilised

Laatadel käimine on paarile andnud hea võimaluse otse klientidelt tagasisidet saada.

“Kõige naljakam on ilmselt meie kastmete tekkimise lugu. Nimelt olime oma letiga Tartu turul, kui üks meie püsiklient tuli ja küsis, et meil on nii maitsvad marinaadid, et miks me neid eraldi ei müü. Ma olin nagu puuga pähe saanud, et kuidas ma ise selle peale tulnud ei ole. Kahe nädala pärast olid meil pudelid laua peal,” naerab mees. “Hästi palju oleme laatadelt saanud ka tagasisidet, millega mune süüa. Näiteks soovitas üks klient meil paprika- ja tillimarinaadis mune hommikul pudru peale panna. Minu jaoks oli see kummaline mõte, pealegi pudrud ei maitse mulle.” 

“Mina keetsin siis pudru, panin oma portsu peale muna ja tema pani omale moosi. Minu puder maitses nii värskelt ja hästi, et pakkusin ka talle proovida. Seepeale läks Märt kööki, võttis teisele taldrikule veel putru ja lõikas peale muna,” võtab Sofia jutujärje üle.

Paari kinnitusel on inimesed marineeritud munade osas siiski skeptilised. “Kui maamessil tuli üks naine ja küsis, mida pakume ja Märt rääkis, et marineeritud vutimune, siis naine ütles justkui sidrunit söönu näoga, et ei söö neid. Kui ta mune siiski proovis, oli ta šokeeritud, kui maitsvad need olid ja pani kotti kaks purki,” toob Sofia näite.  

“See oli minu jaoks puhas töövõit: muuta inimese kinnisideed, et marineeritud muna ei saa olla õige asi. Kuna Sofia eesti keel on juba nii hea, et ta on võimeline müügitööd tegema, käisime sel suvel eriti palju laatadel. Seejuures otsustasime käia eraldi, et jõuda võimalikult paljude inimesteni,” lisab Märt. 

Unistus suurtesse kettidesse jõudmisest

Tulevikku vaadates unistab Sofia, et vähemalt Eestis palju rohkem inimesi teaksid, et marineeritud munad on olemas ja maitsvad. “Praegu öeldakse poodides, et see on nišitoode ega ole populaarne. Mul on seda väga valus kuulda, kuna tean, kui palju me selleks tööd teeme.”   

“Ei julge unistada, et meie tooted oleksid paari aasta pärast kõigis suurtes poekettides, aga kui võimalus tekib, haaran sellest kinni. Minu ellu on järjest enam tulnud inimesi, kes meid aidata tahavad ning kui ise targalt tegutseme ja seda kõigest väest edasi teha tahame, jõuame üsna paljude eestlaste toidulauale,” unistab Märt. 

Tekst: Liilit Kirss
Pilidi: Heikki Avent