Haapsalu külje all Kivikülas asuva Lauri-Jaani talu juured ulatuvad 20. sajandi algusesse. Üks Eesti esimesi mahetalusid on tervislikku toitu pakkunud aastakümneid: ehkki praegune peremees Tiit Mansberg lapsena traktorit kartis, ei tahtnud ta vanemate alustatul hääbuda lasta ja võttis talu kümme aastat tagasi üle. 

Olude sunnil taluperemeheks

“Meie talu sai alguse sellest, et kunagine peremees jagas oma talu kaheks: vanad hooned jäid naabertallu ja siia ehitati uued, mis paraku langesid tuleroaks nii et midagi vana ja ehtsat siin alles ei ole. Lapsepõlvest mäletan seda vanaema koduna, kus veetsin suved ja kus tuli tööd teha,” alustab Mansberg. 

“Talu saab minu jaoks alguse vanematest, kes alustasid 1989. aastal, kui tekkis võimalus hakata maid tagasi küsima ja oma vilja kasvatama. Lõpetavatest kolhoosidest sai esimese tehnika ja EVPde eest erastada hooned. Isal oli silme ees selge siht maabaasi kasvatada ja meie vendadega pidime vanemaid aitama. Lõpetasin 1991. aastal üheksanda klassi, läksin Noarootsi gümnaasiumi ega olnud kuigi entusiastlik talutööde tegija: traktoreid pelgasin, seatapul osaleda ei tahtnud ja kasvatasin pigem emaga köögivilju,” räägib ta.

Mansbergi vanemate soov oli, et lapsed peavad maailma nägema ja alles siis vaatama, mis edasi saab. “Mingi mõju sellel oli, sest 2012. aastal lõpetasin linnas oma palgatöö ära mõttega, et hakkan isa kõrvalt asju vaatama, aga nii sujuvalt see kohe ei läinud. 2014. aastal, kui isa lahkus, olin linnatööst väsinud ja vajasin elus teist suunda, seega tundus õige, et vanemate loodu ei jääks päris niisama. Olin muutuseks valmis, aga peres kõige vähem talutööd teinuna loomulikult ei teadnud, millesse astun.” Ta lisab, ei tea, kas teeks seda kümnele aastale tagasi vaadates uuesti, kuna töö, pere ja vaba aja tasakaalus hoidmine nõuab väga tugevat enesedistsipliini.

Mahetootmine ajas muutunud

“Mahetootmist soovis alustada isa: ta oli näinud kolhoosiaegset teed, mis talle ei meeldinud ning  oli piisavalt nõuandjaid, kes toetasid. Isa oli entusiast ja läks alati uuendustega kaasa, kui potentsiaali nägi. Vajaksin praegugi tema tuge just põllupidamise ja tootmise osas: mahetootmise suurim väljakutse on saada põldudelt maksimaalne saak, ent põldude viljakus on vähenenud, mis tähendab, et ma ei ole neid õigesti majandanud. Tean, mis puudu on, aga fookus on olnud mujal ja olen lootnud, et asjad tulevad iseenesest järgi,” räägib ettevõtja.

Mahetootmine on Mansbergi hinnangul ajas muutunud: toonased mahetootjad alustasid, kuna tahtsid teha midagi paremini ja uskusid sellesse, praegu teevad paljud seda toetuse pärast, huvitumata asja sisust, vaid lubatud vahenditega kõrgemate saakide saamisest.

Tööjaotus inimeste ja masinate vahel 

“Oleme abikaasaga rollid jaotanud nii, et mina vastutan tooraine, põldude ja tehnika, tema klientide tellimuste täitmise, raamatupidamise, turunduse, logistika ja kõige muu eest. Ehkki jahu valmistavad endiselt kaks kivi, on minu tootmisseadmed kaasaegsed, tootmisettevõtetele valmistatud veskid ja masinad. Kõigepealt oli vaja pakkemasinat, et jahusid ei peaks käsitsi pakkima, teiseks õmblusmasinat, mis kotid kinni õmbleb ja kolmandaks püüdsin sättida asja liinitootmisena: valmis jahu läheb pakkemasinasse, sealt õmblemisse ja edasi komplekteerimisse. Ehkki tõstmise, vedamise ja käsitöö vähendamine algul liiga libedalt ei läinud, tahan jõuda selleni, et võimalikult palju tööd teeksid ära robotid,” räägib Mansberg.

Ta lisab, et on väga suur toetuste kasutaja ja ühtki asja ilma nendeta teha ei tahaks. Toetuste abil on ostetud nii traktor kui ka paljud põllu- ja veskiseadmed ning rajatud päikesepark. 

Väheste etteantud parameetrite kohaselt peab ettevõtja end väiketootjaks: teeb samu asju, mida teevad suurtootjad ja on võimeline mahte kasvatama, aga müügid ei ole piisavad, kannatamaks võrdlust suurtootjaga. “Kui jahu tegema hakkasime, toetas seda põhitegevus ehk looma- ja teraviljakasvatus, praegu toetab kõik muu põhitegevust ehk jahu tegemist. Tooteid me seejuures pikalt ette ei valmista, vaid jahvatame ja pakendame iga nädal – mida värskemalt jahu pakendada, seda tõenäolisem on, et seal kahjureid sees ei ole,” põhjendab Mansberg.

Tooteportfell ja koostööpartnerid

Talu tooted tulid müüki 2016. aastal ja aasta hiljem saadud parima mahetootja tiitel andis kindluse, et tehakse õiget asja. “Meie talu kaubamärk on speltanisu, mille teeb eriliseks toitainerikkus ja keha võime seda palju paremini omastada, isegi gluteenitalumatutel. Lisaks on spelta väga vana teravili, olles meile tulnud Euroopast, kus mahetootmine ja -toodete tarbimine on meist mõnevõrra ees ning inimestele omasem. Meie esimesed seemned tõi Saksamaalt minu vend, misjärel isa kasvatas seda järjepidevalt,” räägib Mansberg. 

Kõige rohkem müüakse tema kinnitusel nisujahu, rukkijahu ja kaerahelbeid, millel on kohe kannul toortatar. “Tooteportfelli me väga palju ei muuda, kuna jaemüügis ei ole meie otsustada, mis tooted müügis on: kui toode riiulil ei müü, siis kauplus seda ei taha. Uusi tooteid võib katsetada e-poes, aga praegu on eestlastele omane küpsetada leiba-saia, teha pannkooke ja kastmeid,” kirjeldab ta. Et talupidamine sõltuvat palju juhusest ja koostööst, on talu väga õnnelik kahe nende toorainet kasutava hea koostööpartneri – Karjase Saia ja Muhu Leiva – üle. 

Unistus piiri taha minekust 

Jahu-Jaani tooted on olemas kõigis Eesti suuremate kettides, ent unistatud on ka Eestist väljapoole minekust. “Oleme plaaninud nii Balti riikidesse kui ka Saksamaale minekut, aga see oleks juba kõrvaläri. Tootmisvõimsust meil on, aga edasine toimetamine nõuaks uusi ressursse nii inimeste kui ka seadmete näol,” sõnab Mansberg.

“Praeguseks on üks, asjade tööle saamise etapp läbitud ja tuleb otsustada, kas hoida taset või astuda samm edasi. Viimaseks jääb praegu energiat ja aega puudu ehk tuleks leida juurde inimesi, kes olemasolevat püsti hoiaksid, et ise saaks tegeleda uute suundade arendamisega.”

Teenitu tuleb seadmetesse panna 

Kui suurettevõttes ei saa Mansbergi sõnul arugi, kui inimene kaob, siis nende ettevõtmine seisab tema ja abikaasa õlul ja kui ühte poleks, kukuks asi kokku. “Seni on talupidamine majanduslikult ära tasunud: kolm last käivad koolis, toit on laual, eluase olemas ja arved makstud. Ometi olen endiselt arvamusel, et aeg ja intensiivsus, millega seda tööd tehakse, ei ole väärt kahju, mida sellega endale tehakse,” ütleb Mansberg. 

“Abikaasat hoiab ettevõtmise juures ilmselt see, et mina selle hullusega kaasa läksin ja ta tahtis  mind selles toetada. Kas me lõpuni vastu peame, ei tea. Kuigi alustasin, kuna ei tahtnud, et vanemate alustatu hääbuks, tunnen end praegu paremini ja mugavamalt kui palgatööl olles, ehkki siingi on igal aastal raskeid hetki. Rahaliselt oleme küll toime tulnud, aga bilansile otsa vaadates näen, et laenukoormus on kümne aastaga kasvanud kümme korda, mis ei ole kindlasti jätkusuutlik. Suund on küll koormuse vähenemisele, aga põllumajandus on ses mõttes tänamatu sektor, et kõik, mis teenid, paned tagasi seadmetesse, mis töö su jaoks lihtsamaks teevad. Praegu jaksan soetada uusi masinaid, aga mitte kõiki, mida tahan,” lisab ta.

Kõige võti on koostöö

Teistele talunikele ütleb Mansberg, et kõige võti on koostöö ning soovitab julgeda nõu küsida ja asju proovida. “Kõik saab alguse ideest ja inimesest, kes seda vedama hakkab. Mõnel õnnestub, mõnel mitte, aga kõige rohkem on vaja julgust alustada. Kui algus on tehtud, on lootust, et asi viib edasi. Kui ei õnnestu, on selge, et ei õnnestunud, aga kui jääd kõhklema, ei juhtu midagi. Kaotada ei ole midagi!”

Tekst: Liilit Kirss
Pildid: Heikki Avent