Tekst: Liilit Kirss
Pildid: Heikki Avent

Lääne-Virumaal Äntu külas asuv mahepõllumajandusettevõte Äntu mõis tegutseb selle omaniku-tegevjuhi-juhatuse liikme Lauri Bobrovski sõnul juba üle 20 aasta: 2008. aastast tegeletakse mahepõllumajanduse ja 2012. aastast ka -linnukasvatusega. Omanik loodab, et inimesed hoolimata elu kallinemisest mahemune ja -broileriliha tarbima jäävad.

Aastate jooksul on palju üle elatud

“Lõin 2014. aastal ettevõtte SirLoin, kus tootsime mahelihatooteid ja sain kaubandusest tagasisidet, et võiks hakata proovima mahebroileri kasvatust. Käisin mõisas koostööstjutuajamisel, aga sellest ei tulnud midagi välja. Saatus aga keeras asja nii, et kahe aasta pärast olin siin tagasi ja siis juba omanikuna,” räägib Bobrovski Äntu mõisa jõudmisest.

“Mõnikord on tunne, et ei tasu punnitada, et lihtsam oleks pistik seinast tõmmata ja eluga mingis perspektiivikamas valdkonnas edasi minna. Teisalt oleme kuue aasta jooksul palju läbi elanud ja toime tulnud: ettevõttega kaasnes suur võlakoorem ning keeruline on ka see, et kanad vahetame suvel. See tähendab, et sellel perioodil mune ei toodeta ja seega ei ole võimalik toodangut müüa, kuid ettevõtet tuleb siiski ülal pidadaSiis tekib vahepeal maksuvõlg, mida tuleb ajatada ja rabeleda, kuni toodang augustis-septembris jälle kasvab,” kirjeldab ta ette tulnud raskusi.

“Praegu oleme Eesti kontekstis natuke rohkem kui väike ettevõte, aga hiljuti Hollandis käies nägin  peret, kes pidas automatiseeritud kanalas 18 000 mahekana ja peremees tegi vaid pool päeva tööd – sellega võrreldes oleme ikka väga väike ettevõte. Meie 11 500 munakana ja 10 000 broilerit ning olustikust tulenev töökorraldus nõuavad rohkemate inimeste olemasolu ja eri hoonetes toimetamist. Ideaalses maailmas võiks buldooseriga mõne nädala tööd teha, panna nurgakivi ühele-kahele modernsele kanalale ja kõik oleks päris tore!”

Valge kana on praktiline valik

Bobrovski sõnul käidi eelmise aasta lõpus Rootsis ning sel aastal Soomes ja Hollandis vaatamas, kuidas tegelikult mahekanu peetakse. “Kui võrdlesime tõuge (Dekalb), mida kasvatama hakata plaanisime, tõugudega, mida seni oleme kasvatanud (Lohmann Brown), siis need munevad rohkem ja kohanevad paremini vabalt peetavate kanade tingimustega. Kuna mujal Euroopas kasvatatakse väga palju just valgeid kanu, mõtlesime, et võib-olla see aitab meid, sest päeva lõpuks on meile väga oluline, kui palju kana muneb ja kuidas ta vastu peab,” räägib ta. 

Ehkki inimesed on harjunud pidama pruuni muna mahe- ja valget tööstuslikuks munaks, loodab ettevõtja, et kliendid ei lase end värvist mõjutada – tema sõnul ei olene muna värv pidamisviisist, oluline on teadmine, et tegu on mahedalt kasvatatud kanade munaga, mille number algab nulliga. Järgmiseks suveks peaks olema selge, kas 9000 valget kana on ennast õigustanud ja kui on, lõpetab ettevõte pruunide kanade pidamise ära. 

Esimene prioriteet on uus kanala 

Bobrovski kinnitusel muutus tegemist vajavate pakiliste tööde järjekord eelmise aasta sügisel, kui “Pealtnägijas” oli munade tootmise ja puurikanade teemaline lugu, misjärel inimesed hakkasid rohkem tähelepanu pöörama sellele, millist muna ostavad. “Pärast seda on nõudlus Kikerikii munade järgele kasvanud, mille üle meil on ühest küljest väga hea meel, teisalt aga ei ole meil juba pool aastat kõigile klientidele mune piisavas koguses anda, rääkimata uute klientide võtmisest,” selgitab ettevõtja. 

“Kui varem oli meie prioriteet suurendada broileritootmist, siis praegu on karjuv vajadus uue, kuuenda kanala järele. Et projektirahade kõrvale on omafinantseeringut väga keeruline leida, oleme avatud ka investoritele väljaspoolt ettevõtet,” lisab ta. 

“Kui meie kasvatame nõukogudeaegsetes ruumides kolme tuhandet kana, siis kaasaegses kanalas kasvatatakse sama suurel pinnal kuut tuhandet. See tähendab, et oleme märgatavalt ebaefektiivsemad. Oleme Soomes, Rootsis ja Hollandis näinud, kuidas kanad saavad kahel korrusel ringi lennata, kus on automaatsed sõnniku eraldamise ja munade virnastamise süsteemid – see on tohutu aja ja tööjõukulu võit ja ka kana elukeskkonna mõttes veelgi sammuke paremuse suunas,” räägib Bobrovski.

Pakutav kana võiks olla rohkem kui lihtsalt broiler 

Klientide maitselemmikute osas on ettevõttel veel kogemust vähe. “Kolm aastat turul olnud broileriliha puhul enam-vähem teame, milline nõudlus on, aga muude toodete osas teeme alles esimesi samme. Kevadel tulid esimeste toodetena turule grilltooted, millega on läinud pigem hästi, kuigi ootus oli natuke suurem. Uute toodete sügisel turule toomise järel on meil kevadeks ilmselt oluliselt rohkem infot,” on omanik lootusrikas.

“Tänu Regionaal- ja Põllumajandusministeriumi ellu viidud mahetoiduprogrammile, kus õppeasutused ja lasteaiad saavad taotleda toetust mahetoidu menüüdesse võtmiseks, kasutatakse meie liha ka lasteaedades ja koolides. See on väga hästi õnnestunud programm, mida tuleb kindlasti jätkata,” kiidab Bobrovski. 

“Meie tooteid saab ka eri restoranides ja kohvikutes, näiteks Tallinna Fotografiskas ja Viljandi Fellinis: Tunnustan kokkasid, kes otsivad eestimaist kraami ja on olnud nõus menüüsse mahetoodangut võtma hoolimata sellest, et ka toitlustussektoril on väga raske. Kui normaalne toitlustusasutus pakub kana, peab see olema midagi enamat kui lihtsalt broiler – nii palju võiks prestiižitunnet olla!”

Tootmist tuleb kaasajastada ja suurendada

“Tulevikust unistame ikka – ettepoole peabki vaatama. Lihtsalt mõnikord võib tee, mille ühtmoodi jalge alla võtad, lõpuks kujuneda hoopis teistsuguseks. Meie eesmärgid on aga selged: tootmist on vaja kaasajastada ja suurendada, sest Eesti inimesed võiksid oluliselt rohkem poest kohalikku mahemuna osta saada,” räägib Bobrovski.

Inimeste soov puurivabade kanade mune tarbida ettevõtja kinnitusel suureneb, aga kõik kindlasti mahemune osta ei jõua. “Mahemunade ja mahebroileriliha perspektiivikus võib muidugi olla illusioon, kui vaadata, millised maksutõusud meil järgmistel aastatel tulemas on. See, et mina saaksin tuleval aastal hinda tõsta 2% tuleb ära unustada, sest maksud tõusevad ju kokku 4% (tulumaks 2% ja käibemaks 2%). Minu nägemuses võetakse meilt võimalus ellu jääda – ses osas on väljavaade masendav ja loodame puhtalt inimeste valikukindlusele, et ehk hoiavad nad tilu-lilu ja mugavuste osas tagasi, et süüa kohalikku toitu, aga eks see ole näha,” on ta lähituleviku osas pigem pessimistlik. 

Kui munaga piiri taha minna ei plaanita, siis liha puhul on need võimalused tema sõnul täiesti olemas – läbirääkimised eri ettevõtetega käivad, ehkki tõsise äri tegemiseks oleks vaja mahtu kasvatada. 

Reel hoiab tugev tagala

“Olen kõigist katsumustest hoolimata siin, sest harjumusel on tugev jõud. Mulle meeldib see valdkond: olen õppinud toiduainetehnoloog, mulle meeldib toota, müüa ja ettevõtet arendada, ent soov saada rohkem ja kiiremini kui võimalik, paneb vahel kannatust proovile,” räägib Bobrovski.

“Iga päev sel teel on pakkunud väljakutseid. Kui lükkan korra tagaplaanile mind pidevalt saatva jama – näiteks luhtuva viljasaagi või selle, et kui mingi loom käib laudas ja seal on hommikul kuussada surnud broilerit –, ja võtan need kaks esimest valget muna, tunnen sellest rõõmu. Kuna aga asju, mida üle elada, on palju, vaatan lõpuks mingeid asju juba kalgilt ja praktiliselt, et kui palju see rahas teeb ja kas tulen välja. Lõpuks on õnnestumine ikka seotud sellega, mis toimub pangakontol, ehkki mul on väga hea meel, kui kanadel on hästi, nad munevad hästi ja seatud eesmärgid täituvad,” lisab ta.

“Mind hoiavad reel toredad abikaasa ja lapsed – öedakse ju, et eduka mehe taga on tugev naine. Samuti on mul hea meel, et mul on olnud häid sõpru ja kolleege, kellega asju läbi rääkida ning olen suutnud leida tugeva ja pühendunud meeskonna. Teisalt motiveerib ka mõte, et see, mida teeme, on õige.”